Ma mängisin kaarte

    Ma mängisin kaarte.

Surelike ja surematutega,

inglite ja deemonitega,

Jumala ja Saatanaga.

Ma mängisin kaaarte,

sest soovisin leida mõtet.

Mõtet elus ja loomises.

Mõtet surmas ja hävingus.

Ma mängisin kaarte,

aga ei võitnud kordagi.

Ainult kaotasin,

nii elu

kui ka võimaluse surra.


Las ma täidan su klaasi, sõber III

            „Elu ei ole kole, aga samuti pole ka surm. Mõlemad on ühtviisi kaunid.“ – Need on esimesed laused, mis minu kõrvu jõuavad. Silmad avades leian ennast kusagilt jahedast ning eredast paigast. Mind ümbritsevad hauakivid, aga mitte ühtegi hauda ennast. Maapinda pole. Kõik kivid hõljuvad liikumatult õhus. Mõned kõrgemal, teised madalamal. Mõned moodustavad kobaraid, teised seisavad täiesti üksikutena. Kivid ulatuvad kaugele silmapiiri taha, peitudes sügavale valgesse udumassi.

            Ajan ennast istukile ja märkan, et kivide vahel lendlevad valgetes ürpides kahvatud inimkehad. Esmapilgul pole neid võimalik udust eristada, sest nad sulanduvad sellesse, nagu kannaksid kõrgekvaliteetseid kamuflaaže. Nad lihtsalt lendlevad. Aeg-ajalt põrgates üksteisega kokku, mis paneb neid hetkeks peatuma ning vestlust alustama. Üldjuhul piirdusid nad vabandamisega ja jätkasid koheselt liikumist. Oli ka neid, kes jäid pikemalt vestlema. Keegi ei paista pahane, aga keegi ei olne ka piinlikult viisakas. Mulle tundub, nagu selline kaootiline liikumine koos kokkupõrgetega on neile igapäevane elu osa.

            Naljakal kobmel suudavad kõik hauakividest mööda hõljuda. Ma ei paista nägevat ühtegi asukat, kes kasvõi riivaks mõnda hauakivi. Üksteisega aga põrgatakse pidevalt kokku.

            Otsustan püsti tõusta. Kui seda saab üldse püsti tõusmiseks nimetada, sest kõrvaltvaatajale võib see paista lihtsalt õhus vingerdamisena. Harjumatu on tunda ennast nagu sulgkerge lind, kes saab soovi korral nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt liikuda. Veel harjumatum on igasugune ruumi mitte tajumine. Ma võin ennast kasvõi pahempidi keerata, aga ikka näen kõike püstisena. Võib olla seepärast põrgataksegi kokku? Iga olend liigub sellises asendis, nagu ta ise heaks arvab.

            Olles olukorda natuke seedinud, tuli mul mõte alustada hauakivide uurimisest. Kõige lähem neist asetseb minust meetri kaugusel. Väike ruudu kujuline tahvel.

            Tarmo De Ray – loen kivilt. Oota. See on ju minu nimi!

            Kivi hakkab seejärel aeglaselt purunema, muutudes peeneks tolmuks, mille tajutamatu tuul laiali kannab.

            „Tere Tarmo!“ Kostab hääl minu selja tagant.

            Pööran end ümber. Näen oma ammu lahkunud isa.

            „Arne? Papa! Kas see oled tõesti sina?“

            „Jah… see olen mina, mu poeg.“ Vastab ta raskelt, nagu poleks mind siin näha soovinud.

            Astun talle sammu lähemale. Jõllitan teda hämmeldunult. Lõpuks lasen pisarad valla ning püüan teda kallistada, aga miskipärast ebaõnnestun, leides papsi järgmine hetk tagurpidi seisvat, jalab minu embuses. Piinlikust tundes vabastan ta oma embusest ja pööran ennast pahempidi.

            Arne muigab, aga ta muie on kiire kaduma. Ta suunab näpu ühe lähedal oleva hauakivi suunas ja lausub: „Ma ootasin su ema, oma abikaasat Rene. Tema oleks ennem sind pidanud saabuma.“

            Ma liigun Rene De Ray nimelise hauakivi juurde. „Paps. Ma ei mõista? Miks temast siin kivi on? Ta ei ole surnud!“

            „Ta ei olegi,“ vastab Arne, „aga meie oleme. Tere tulemast surnute riiki. Riiki, kus pole ei aega, ega ruumi. Riiki, kus surnud on elavad ja elavad on surnud.“

            Arne on jätkuvalt äärmiselt morn. Ta püüdis oma tervitusse särtsu anda, aga sellest ei tulnud midagi välja.

            „Vabandust poeg. Sa ei ole selles süüdi. Ma lihtsalt ei näinud seda tulemas,“ vastab ta nukralt.

            Ma hõljun talle lähemale ja proovin teda uuesti kallistada. Seekord läheb kõik plaanipäraselt. Ta asetab oma käed ümber mu õlgade ja embab mind sama tugevalt, nagu ta seda elusast peast teinud oli. Mulle meenuvad pilt-pildilt kõik lapsepõlve mälestused, mis mul temast on ning ma puhken lahinal nutma. Ta püüab oma pisarad tagasi hoida, aga ei suuda seda ning hakkab samuti nutma.

            Meie juurde läheneb üks pikas tumedas kleidis nooruslik naisterahvas. Tal on pikad kohevad lokkis blondid juuksed, ümarad näojooned, beežid huuled ja hallid silmad. Figuurilt on ta pigem sale. Kindlasti mitte modellilikult kondine, aga ka mitte liigselt rasvunud. Rinnad tunduvad tal kehamassi kohta pigem tagasihoidlikud, aga mitte väikesed. Rüht on tal sirge ning samm enesekindel.

            Isa muutub äkitselt hüsteeriliseks ja tugevdab oma haaret. Ta hakkab temakesele purssima mingeid arusaamatuid sõnu ning lõpuks hüüab kedagi, Jahimi, appi.

            „Teie olete vist Tarmo, jah?“ Küsib naine veetlevalt.

            „Mine minema sa kuri!“ Käratab mu isa.

            Naine muigab. Toetab vasaku käe oma puusale ning sirutab parema ette, kutsudes oma nimetissõrmega mind enda poole.

            Minu ümbruskonna taju hägustub. Ma lasen isa oma haardest lahti ja siplen tema embusest välja. „J…j…ja…h…Jah. Ma olen Tarmo,“ vastan kokutades, liikudes temakesele pidevalt aina ligemale.

            Ta naeratab magusalt. „Ma olen Lily,“ lausudes malbelt.

            „Me…m…meeldiv tu…tutvuda,“ kokutan edasi ja tunnen, kuidas armumise laine on minu keha nõrkemiseni hoomanud.

            Lõpuks hägustub minu nägemismeel. Ei ole enam udu. Ei taju ma enam surnute maad. Ei märka ma enam oma lihast isa. Minu silmi pimestab ainult tema, see tundmatu Lily. Tema, kes suutis mind hetkega endasse armuma panna. Tema, kes on hetkel lihtsalt vastupandamatu.

            Ma näen teda istuvat veripunasel diivanil, musta tammepuidust laua taga. Laual on kaks pokaali, täidetud kristallselge veega. Ta lausub mesimagusalt: „Tule. Tule, istu mu kõrvale.“

            Iha minu sees pritsib sädemeid. Ma ei tule. Oh ei. Ma lausa lendan tema kõrvale! Lendan ja potsatan pehmele veripunasele diivanile.

            „Las ma täidan su klaasi, mu sõber,“ ütlen Lilyle äärmiselt härrasmeheliku tooniga ning muudan mõlemas bokaalis oleva vee punaseks poolmagusaks Tsitsiilia hõnguliseks veiniks. Seejärel võtan mõlemad pokaalid enda kätte ja ulatan ühe neist talle.

            Lily itsitab nagu väike plika ja võtab jooginõu vastu.

            „Mille nimel me toostime?“ Küsin armunult.

            „Sinu hinge Tarmo, sinu hinge,“ vastab ta pehmelt.

            Me lööme klaasid kokku ja võtame neist sõõmu.

            „Tead Lily, kui ma siia surnute maailma või dimensiooni sattusin, siis esimesena ma kuulsin kedagi ütlevat, et elu ei ole kole, aga samuti pole ka surm.“

            Lily turtsatab õelat naeru ning vastab: „Jah Tarmo. Ma olen sellest teadlik. Ma ise ütlesin seda sulle.“

            Nihkudes talle lähemale, küsin mesimagusalt: „Aga miks, Lily? Ma oleksin varem või hiljem sellest nii või naa ise aru saanud. Kuidas saab see praegune ometigi kole olla? Sinuga koos olemine on lausa ilusam kui kõik senised maised veinimekkimised kokku.“

            „Oh sind rumalukest küll,“ muigab ta, „poleks ma seda mõtet sinu alateadvusesse poetanud, oleksid sa võib olla mind kartma hakanud. Kas see poleks mitte kurb olnud kui su nummi papa oleks ehmatusest oma pahade sõnadega meid lahku ajanud?“

            Lily küsimus kõlas sedavõrd heasoovlikult, et ma tahtsin teda vastuseks suudelda, aga ta jõudis ennem näpu ette panna, surudes selle jõuliselt vastu minu huuli. Seda tehes ajas ta mind lausa kiima.

            „Rahu. Ainult rahu mu sõber,“ sosistab ta oma pehme häälega.

            Lilly nihkub mulle lähemale, hoides nimetissõrme ikka mu huultel. Meie vahele jääb vaevu kümme sentimeetrit. Ta pehmed juuksed silitavad mu õlga ja ta kehasoojus paitab mu nahka. Õhk meie ümber läheb üha kirglikumaks.

            Lõpuks libistas ta aeglaselt oma nimetissõrme mu huultelt ära. Ta liigub sellega üle mu lõua, mööda kaela ülakehale ja sealt edasi, kuni nabani. „Ole paigal,“ sosistab ta ning hõõrub aeglaselt ja piinarikkalt oma ninaga mu nägu. Me põsesarnad puutuvad kokku. Huulte vahele jääb kõigest sentimeeter. Ta peatub minu kaelal ja suudleb seda õrnalt. Seejärel lööb sinna hambad sisse. Ta hammusts on terav ja hambad lõikavad valusalt läbi mu naha.

            „Aaaaiiihhh…!!!“ Röögatasin ma valust, aga ta ei teinud sellest välja. Vastupidi, ta tundus saavat sellest üha rohkem innustust.

            Lily hingamine üha kiireneb. Ma näen, kuidas ta seljale tekib muhk, mis üha kasvab ja kasvab, kuni lõpuks rebestab ta kleidi lõhki. Sealt paljastuvad närtsinud väljanägemisega tõrvakarva tiivad, mis üha kohevamaks muutuvad. Lisaks tõmbub tema siidine nooruslik nahk üha krobelisemaks ja kuivemaks.

            Iga hingetõmbega, mis ta minust tõmbab, kaotasin ma hulganisti jõudu. Ma ei jaksa lõpuks enam valust isegi tõmmelda, rääkimata vastu hakkamisest.

            Ta tõmbab veel ühe suure sõõmu ja lõpuks vabastab oma hambad mu ihust. Ma vajun seejärel diivanile kössi, olles üdini jõuetu.

            Ta silmad on pikkamööda leegitsevalt punasteks tõmbunud. Seljal olevast muhust on arenenud suured kohevad tiivad. Nahk aga tuhmunud.

            Ta hingeldab, nagu oleks äsja orgasmi saanud ja vaatab mind lõdvestunult. „Tarmo. Oh, Tarmo. Mida sa enda hingega küll teha lasid. Sa süütu väike inimloom. Väike, kogematu, rumal, süütu inimloom.“

            Sel hetkel ma taipasin. Haigusega tappes ja ihaga võrgutades sai ta oma valdusesse minu hinge. Tema, kes ei oleks tohtinud seda iialgi saada. Tema, kellele ma poleks seda ka vabatahtlikult loovutanud.

            Lily, olles hingamise tagasi rütmi saanud, kummardub mulle lähemale ja jätkab sosinal: „Olgu, ma ei saa sind esimesel kohtumisel päris ära ka retsida. Ma läkitan su füüsilisse maailma tagasi. Elusa ja tervena, nagu poleks midagi juhtunud. Küll aga kuulud sa nüüd mulle.“

            Nähes minu kahvatud ja šokeeritud pilku, lisab ta itsitades: „Ära nüüd põe! Meil saab lõbus olema.“

            Ta suudleb mind huultele, pärast mida ma kaotan teadvuse, või tulen teadvusele. Olenevalt nüüd, mis dimensioon on tegelik teadvus.


Las ma täidan su klaasi, sõber II

            Kell hakkab neli saama. Väljas muudkui hämardub. Peaks toas tuled süütama. Hetkel pole selleks küll otsest vajadust, aga kui ma veel kaua vedelen, leian end lõpuks pimedusest. Oleks mul vaid kassisilmad. Siis poleks probleemi, aga nendest võin ainult unistada. Mina, väike kapitalist oma veiniettevõttega ei rügaks suurimagi tahtmise juureski sellist summat kokku, et enesele kassisilmi soetada. Operatsioon on lihtsalt liiga kulukas. Suurem tõenäosus, et sa sünnid pimeduses nägijana kui lähed kunagi selleks nõela alla.

            Surun kompressi endale tugevamalt vastu nägu. Veel on aega, ennem kui tuba täiesti pimedusse mattub. Nii või naa pole mul hetkel jaksu end sohvalt püsti ajada. Peavalu läheb iga tunniga üha painavamaks. Vähemasti suutsin kastitäie veini õhtuseks ürituseks valmis seada. See on ka senini tänase päeva produktiivseim tegevus olnud. Ülejäänud aeg kulus tohterdamisele, mis pole minu enesetunnet sugugi parandanud.

            Kuulen uksekella. „Sisse! Uks on lahti.“

            Uks avaneb. Tuppa astub, minu ja Priidu ühine sõbranna, Avely.

            „Ma panin kasti kööki valmis,“ lisan ennem, kui ta mind tervitada jõuab.

            „Oh püha taevas Tarmo. Sa näed jube kahvatu välja,“ alustab Avely vestlust.

            „Jah. Ma ei saagi aru. Eile polnud midagi viga, aga täna täiesti rivist väljas. Teen juba kolmandat kompressi,“ ägisen vastuseks.

            Ta jätkab vestlust, aga mul käib järjekordne valuhoog läbi pea. Surun kompressi tugevalt vastu laupa ning pressin hambad valust kokku. Kuulen ainult üksikuid sidesõnu.

            Avely läheneb mulle oma kaastundliku pilguga ja istub sohva äärele. Ta paitab minu pealage õrnalt ning seejärel tõuseb püsti ja suundub kööki. Veinikastiga naastes: „Kas ma saan sind aidata kuidagi?“ Küsib ta murelikult.

            „Ei. Vist mitte. Küll ma hakkama saan. Aitäh.“

            Ta ikka muretsedes: „Oled kindel, et see midagi tõsist pole?“

            „Jaa. Kõik saab korda. Mine nüüd! Tervita sealseid minupoolt. Suhtleme homme. Ma vajan lihtsalt puhkust,“ ja tõmban ennast rohkem kägarasse.

            „Ohh. No olgu. Kui sa nii ütled. Ma helistan sulle homme päeval. Kui sul ikka väga halb hakkab, siis palun kutsu endale kiirabi.“ Ta asetab seejärel veinipudeleid täis kasti maha ja hakkab mu telefoni otsima. Leides selle mõni minut hiljem kaminalt, tõstab ta selle sohva äärele.

            Ma ei märka, millal ta viimaks lahkub. Valu üha teravneb. Ümbruskonna taju aina kahaneb. Ma vähkren ja oigan nagu surev vanur. Peas olev teravus muutub üha talumatuks. Teen meeleheitliku katse meedikutele helistada, aga pillan telefoni käest maha.

Ma tunnen, kuidas minestus hakkab võimust võtma. Järgnevad karjuma panevad lihaskrambid ning boonusena veel verine okse. Valust ja iiveldusest vaevatud, keeran ennast sedavõrd õnnetult diivanilt maha, põrandale, et väänan parema käe välja. Vähemasti lõpetab see viimane mu teadvusliku seisundi.


Las ma täidan su klaasi, sõber

            Sügisene hommik. Kardina vahelt piilub päikesekiir. Mind äratab pinisev telefon. Tahaks seda eirata ja edasi tukkuda. Samas mis ma ikka päeva maha magan. Kell on juba 12.00. Niigi pikalt põõnanud. Parem siiski vastan.

            Ajan ennast istuli ja krahman öökapilt telefoni. Priit.

            „Tsau Tarmoo!“ Hüüab ta kiledal häälel.

            „No Hey!“ Vastan uniselt.

            „Magasid vä?“

            „Kuule, jaa. Eile oli parajalt stressav tööpäev ja õhtul veel Sille juures kerge veinikas.“

            „Ahjaa! Kuidas veinikas möödus?“

            „Suht tore oli. Ma ise olin küll natuke väsinud, aga suutsin kõik vedelikud ikka punaseks lihvida,“ ning lisan: „Muide. Väike Reelika demonstreeris ka oma esimest supervõimet.“

            „Issand! Päriselt vä? Appi kui nunnuuuu! Ta alles nii pisike ja juba oskab oma naturaalset supervõimet kasutada!“

            „Kuule ja. Tavaliselt ennem nelja nad veel ei  mõista, et nende võime pole sama, mis vanematel ja neid matkides püüavad põngerjad ikka vanemate loitse toimima saada.“

            „Reelika on ikka nii tubli!“ seejärel veel elevamalt: „Appi! Ma ikka ei saa! See on nii tore uudis! Mis ta natukas siis on?“

            „Ta naturaalne supervõime on…“ vajun korraks mõttesse. Püüan pingsalt eilset õhtut meenutada, aga tunnen miskit häirivat mu mõttetööd.

            „Noh. Mis see on?“ Küsib elevil Priit.

            „See on, see on. Ahjaa! Ta suudab tarbe esemeid nähtamatuks muuta,“ leides lõpuks oma peas vastuse.

            „Ou mai gaad! See on nii rariteetne ju! Sillel ja Jerryl saab kindlasti parajat madistamist temaga olema, kui asjad nende silmis kaduma hakkavad.“

            „Küll nad hakkama saavad. Jerry ema ei näe nähtamatust. Ta saab nad vajadusel hädast välja aidata.“

            „Siis on ju tore!“

            „On jah.“

            Pärast pikemat pausi, vähem elavamalt: „Kuule. Ma tegelikult helistasin, et sind täna oma veinikale kutsuda.“

            Ohkan raskelt. „No ma ei tea, kas ma jaksan.“

            „Mhh. Tule ikka! Laupäev ju! Ma ei saanud eile Sille juurde tulla. Tead ju küll, et minu töö ülesanded edasi lükkamist ei talu. Ma tahan ka lõbutseda.“

            Ohkan uuesti. „Ma tõesti ei tea. Mul on praegu pea ka kuidagi imelik. Nagu miski häiriks mu mõttetööd.“

            „Tarmooooo! See on sul kindlasti veinist. Mine tee kerge peaparandus lonks ja õhtul kell kuus vea end siia,“ lisades naljana mõeldult: „muidu võrgutan su endasse ära.“

            „Hehe. No jahm. Olgu, davai. Ma tulen hea meelega.“

            „Jee! Näeme siis õhtul! Tsauki!“ ja lõpetab kõne.

            Asetan telefoni öökapile. Tunnen, kuidas pea uuesti raskeks läheb. Võib-olla on see tõesti veinist. Samas see poleks loogiline. Mul ei valuta pea peaaegu kunagi veini liigtarbimisest.

            Tõusen püsti ja suundun vannituppa. Keeran kraani lahti, lastes leigel veel voolata. Ootan, kuni vesi täiesti külm, et sellega oma nägu pesta.

            Peavalu ei taandu. Häirivalt imelik on olla.

            Silmitsen ennast pikalt peeglist, andes lõpuks kiusatusele järele. Täidan klaasi külma veega ja muudan vee punaseks kirsiveiniks.

            Kummutan klaasi põhjani.


Alakad

            „Kristjan!“

            „Ah?“

            „KRISTJAN!“

            „Ma ei kuule sittagi, see bass on nii vali!“

            „MIDA!“

            Ma krabasin Stiina randmest ja tarisin ta rahvarohkelt tantsupõrandalt klubi teise otsa suitsuruumi. Seal oli vähe vaiksem. Techno beat oma täisvõimsuses läbi suitsuruumi betoonseina tungida ei suutnud. Samuti puudus siin silmi pimestav strobo. Oleks räuskavaid inimesi vähem, kannataks täiesti tšillida.

            Stiina tundus kahtlaselt kaame. Ta ei suutnud korralikult tasakaalu hoida ning silmad tagurpidi peas, langes seina ääres olevale metallist pingile. Täpselt kahe kiilaka ossi vahele, kes teda näperdama hakkasid.

            „Türa! Ärge näppige mind!“ Röögatas uimane Stiina neile ennem, kui ma ise sekkuda jõudsin. Ossid jätsid ta rahule ning tõmbasid minema.

            „Stiina, on kõik ok?“

            Suutmata mulle vastata, oksendas ta suitsuruumi põrandale suure loigu vesist löga ja vajus vastu mu õlga. Välkkiirusel tekkisid meie ette kaks kappjat turvat, kellest üks haaras Stiinast ning teine minust. Stiina visati trepikotta ja mind suruti vastu seina. Õnneks ainult sõimati. Hea, et kulmu rulli ei saanud. Lõpuks lükati ka trepikotta ning kästi koos tütarlapsega nahhui tõmmata. Tõstsin Stiina püsti ja vedasin ta mööda treppi üles, riietehoidu. Joped käes, ajasin enda oma kiirelt selga ning lõpuks pakkisin ka Stiina sisse. Ebameldivate pilkude saatel saime lõpuks Technokeldrist välja.

            Jõudnud esimese pargipingini, tõstsin Stiina sinna peale istuma, kes koheselt uuesti roopi pani. Istusin tema kõrvale ja lasin tal rahulikult oksendada.

            MDMA viina ning rummi kokteilidega polnud parim mõte. Samas kurat, ise ta tahtis ennast segi kammida. Putsi küll. Hea, et läheduses mente polnud. See-eest oli räigelt külm. Jaanuari pakane andis valusalt tunda. Vaatamata sellele, et ma täis olin.

            Taamalt lähenes klubi poole punt tuttavaid nägusid. Rain, Agneta, Mann ja Stener. Viimane neist tundis meid ära.

            „No bläät, Kristjan ju oma eidega!“ Kukkus ta koheselt jaurama.

            „Noh Kristjan, jootsid Stinnu mordorisse?“ Alustas Agneta vestlust.

            „Täna sa vist keppi enam ei saa!“ Ilkus Rain vahele.

            „Ja mis kuradi mees sa selline oled, kes laseb oma tüdrukul sedavõrd madalale laskuda!“ Jätkas Mann.

            „Persse! Tõmmake minema või pakkuge abi. Kurat te ilgute! Ise te sama sitasti mõningatel pidudel lõpetanud.“

            „Keri perse vitt! Millal sa mind viimati aitasid?“ Kukkus Rain raevukalt paukuma, mispeale mu rusikas refleksist õhku tõusis. Löök oli veretu. Õhus leidus ainult Agneta ja Manni verbaalseid türasid. Rain vastas mulle samaga, vist, sest vahepealset ei meenu. Leidsin end pingi kõrvalt lumehangest. Pea tuim ja lumi ümberring verine. Tundub, et löök oli tugevam, sest tõusta ma enam ei suutnud.

            Minu vanem vend Kaarel peaks lokaalis Must Siil plaate keerutama. Tähendab, tal sai hiljuti vahetus läbi. Ta saaks mulle appi tulla. Kui ta ise muidugi jooma ei hakka, sest reede ju. Teiseks tal pole hetkel autot ja taksojuht veriseid ning okseseid kliente ei sõiduta. Poleks ta suvel oma vana masinat Pärnu maanteel sodiks sõitnud, saaksime praegu koju. Vähemasti ilma suuremate probleemideta.

            Noh, mõelgem positiivselt. Ta jäi õnneks ise pärast avariid terveks. Muidu ei saaks ma tema abi praegu kaaludagi. Tema pruta, Triin, põdes küll mõni aeg koomat, aga lõpp hea kõik hea. Suhe neil ikkagist luhtus, kuigi eks see oligi nii või naa juba läbi. Selleks ei pea ekspert olema, et näha inimeste mitteklappivust.

            Ma püüan end istukile ajada, aga pigem edutult. Stiina on samuti poolenisti teadvusetu. Ainult, et mõnuainete tõttu. Me peame siit pargist ära saama ennem, kui keegi kiirabi kutsub. Siis on putsis. Mendid teevad meie vanemate taskud tühjaks. Lõppude lõpuks pole siin lihtsalt purjus alakad, vaid purjus ja narkouimas alakad.

            Ma pole küll usklik inimene, vähemasti mitte niivõrd nagu mu ema ja vend. Pigem isasse. Nähes aga hetkel oma venda koos mingi tumedapäise neiuga Technokeldri suunas lõbusalt lonkimas, võin ma tõesti kõrgemate jõudude abisse uskuma hakata.

            „KAAAREEEL!“ Kisan ma täiest kõrist appi.

            „Kristjan? ISSAND! MIS SINUGA JUHTUS? Aniita! Kutsu kiirabi!“

            „Ei Kaarel. Palun. Mul on kõigest ninaluu. Stiina vajab lihtsalt und.“ Ägisen oma vennale.

            Aniita, kes on juba jõudnud telefoni haarata, tardub, jäädes Kaareli märguannet ootama. Ennem, kui venna midagi kosta jõuab, lisan kiirelt: „Me tegime MDMAd.“

            Kaarel kratsib seepeale kurjalt laupa. „Kuradi alakad. Aniita, kas sa Timoteuse numbrit tead? Ta on täna kaine rool.“

            „Jah vist.. JAH! Tähendab jah, tean küll.“ Vastab kerges šokis olev temake.

            Kaarel ohkab sügavalt ja võtab põuest taskurätiku. Viimaks lausub: „Helista talle palun. Kutsu ta järgi,“ hakates seejärel minu verist nägu puhastama.


Mattiase spekter

            Ruum 252. See oli ruum, milles elas Mattias. Ta oli kunstnik, kellest keegi midagi ei teadnud. Mattias veetis enamus ajast oma oranžikas akendetta toas ja maalis. Ta kunagi ei avalikustanud ühtegi tööd, aga ta oli neid valmistanud lademetes. Tema kollektsioonist oleks saanud juba terve suure galerii täita. Kindlasti oli seal hulgas palju rämpsu, aga loomulikult leidus ka kõrgehinnalisi kullatükke. Mattias otsustas siiski kõik valminud maalid oma terasest kappi peita, hoides neid avalikkuse eest peidus.

            Nõndaviisi ta siis maalis ja maalis. Võib ju tunduda, et kui su portfoolio koosneb juba pea tuhandest tööst, oled sa suutnud paberile jäädvustada pea igast valdkonnast midagi. Mattiase puhul, aga mitte. Tekib küsimus, et mis see nii üllast siis oli, mida ta kogu aeg jäädvustada püüdis? Mis imeline asi see selline on, millest üks kunstnik suudab pea tuhat tööd kritseldada? Las ma vastan sellele küsimusele. Mattias maalis lampe.

            Oled ehk üllatunud? Või hoopis mõistad sa Mattiase kunstivoolu minust paremini? Äkki sinu arust on lampide maalimine normaalne nähtus? Seetõttu mõistad Mattiast paremini kui mina, kes olen teda terve tema elu jälginud?

            Tegelikult oli nendes lampides midagi enamat. Ta sai neid maalides katsetada midagi, mida ta ei osanud selgitada, aga mis avaldas talle salapärast mõju.

            Nõnda ta siis maalis. Pilt pildi järel. Mõni pastellidega, mõni harilikuga. Mõnede jaoks segas ta värve hoolikalt, lausa tunde. Teistele loopis neid suvaliselt peale. Kahjuks, nagu kunstnike puhul ikka, saabub üks saatuslik päev nende tegevusele lõpp.

            3. mail (Mattias seda ei tea, sest ta ei loe päevi) saavad tal paberid otsa. Ta istub oma töölaua taga. Alguses segaduses. Seejärel vihastub. Lõpuks nutab. Järsku peab ta väljuma oma kapslist ja mõtlema kust süüa saada või kellega kiirelt paarituda, et enne surma veel paar järglast ilmale tuua. Tõele näkku vaadates, ei mõtle Mattias selliseid mõtteid. Teda huvitab hoopis see, kust paberit juurde saada.

            Mattias pöörab pilgu ukse suunas. Ta pole juba ammu seda rauakolakat näinud. Tema tavapärane trajektoor piirnes laua ja kapiga. Harva istus ta ka voodile või lausa lamas sellel. Kunagi pole tal tekkinud soovi oma tööpink hüljata. Aga nüüd, kui paberid otsas, on teda see ruum ahistama hakanud. Ta tunneb, kuidas seinad ja lagi avaldavad talle survet ning õhupuudus rõhub ta kopse. Isegi ainus valgusallikas, laelamp, mis teda terve see aeg inspireerinud on, avaldab talle vastikust. On aeg lahkuda.

            Ta tõuseb oma toolilt ja suundub ukse juurde. Vajutades lingi alla, lükkab ta ukse pärani ning tõmbab suure vabastava sõõmu värsket õhku. Vähemasti nii värsket, kui koridoris olla saab.

            Koridori mõlemad seinad on kaetud samasuguste raudustega. Ainult numbrid on erinevad. Mattias otsustab minna toanumbrite kahanemise suunas. Ta hakkab sammuma, lootuses leida kiirelt mõni väljapääs. Koridor pöördub lõpus paremale, siis uuesti paremale, seejärel taaskord paremale ning lõpuks jällegi – te oletasite õigesti – paremale. Mattias jõuab oma toa juurde tagasi.

            Segaduses vaatab ta ringi. See koridor tundub kuidagi mõistuspiirest väljas. Ta otsustab uuele teekonnale minna, aga nüüd numbrite kasvamise järjestuses. Kahjuks pärast 4. vasakpööret, on ta oma toa juures tagasi. „EI. See ei saa nii olla!“ Hingeldab ta meeleheitlikult.

            Mattias läheb ka kolmandale ringile, seekord jälgides tähele panelikult mõlemal seinal olevaid uksi. Ta loodab, et leiab mõne ukse, mis on teistest erinev ja juhatab ta siit nelinurgsest ringkoridorist välja.

            Kolmandat korda tuba 252 juures lõpetades, läheb Mattias hüsteeriasse. „APPI! KEEGI PALUN! APPI!“ karjub ta. Vastust ei tule.

            „Ma vist näen und. See ei saa tegelikkus olla. See on lihtsalt halb uni. See peab seda olema,“ tiirleb ta peas. Samas kõik tundub nii ehtne. Näpistades on valus ja silmi sulgedes ning kiiresti avades ei juhtu midagi. Koridoris põlevaid lampe katsudes, tunnetab ta kuumust ja mõnda raudust silitades jällegi jahedust. Isegi seintel ja lael olevat valget värvi kraapides jäävad nendele küünejäljed. Kõik tundub lihtsalt liiga reaalne, et olla uni.

            Mattias ei suutnud seda enam taluda. Ta naases oma tuppa ja hakkas röökides märatsema. Ta loopis kõik värvid mööda tuba laiali, kortsutas ja rebis oma töid ning lõpuks lükkas kapi ümber. Järgmisena lammutas ta voodipesu ribadeks ja peksis tooliga oma töölauda. Kui tool lömmi taotud ning laud ka rikutud, viskas ta tooli nurka ja virutas rusikaga vastu laes rippuvat lambikuplit. Rusikahoop purustas lambi, pritsides toa kilde täis. Verise ning nutusena koperdas Mattias ruumist välja ning vajub jõuetult koridori põrandale.

            Natuke aega hiljem, olles maha rahunenud, meenus talle midagi. Kõige väiksem uksenumber, mida ta väljapääsu otsides silmas, oli 200. Kõige suurem 299. Väljapääs võib olla kavalalt peidetud.

            Mattias tõusis püsti ja hakkas lonkides neid numbreid otsima. Esmalt avas ta ukse, millel numbriks 200. Tuba oli mõõtmetelt sama, mis 252-ki, aga mööblist täiesti tühi. Ainult laelamp valgustamas hallikaid seinu.

            Saamata targemaks, proovis Mattias ust 229. Tuba oli samuti tühi. Ainult laelamp valgustamas hallikaid seinu.

            Mattiase pulss tõusis. Ta otsustas uurida kõik toad läbi, avades kokku 99 ust. Iga ukse taga varjas ennast täpselt sarnane tühi tuba. Ainus erinevus peitus hallikas toonis. Mida suurem number, seda tumedamat tooni hall seintel laius.

            Mattiasel olid närvid läbi, aga teda hoidis murdepunktist mõte, et tooni erinevus tähendab midagi. Kahjuks ei suutnud ta seda mõistatust murda, kuni ühel hetkel talle meenus midagi rabavat. Ruumis 252 kattis seinu oranž värv.

            Rumaluke, olles oma toa lambi kildudeks löönud, ei näinud ta hästi oma toa sisemust enam. Koridoris olev valgus jäi hämaraks. Tuba oli peaaegu kottpime. Lootuses, et lamp päris katki polnud ja vajas kõigest uut pirni, suundus ta naabertuppa ning kruttis sealse lambi küljes oleva pirni soklist välja. Nüüd oli vaja ainult see tuppa 252 viia ja katkise vastu välja vahetada. Siis sai uurima hakata, mis saladus nende värvitoonide taga peitus.

            Komberdanud oma tuppa ja leidnud laelambi, kruttis Mattias vaikselt – proovides kätt mitte vigastada – katkise pirni pesast välja ja asendas selle uuega, mis koheselt süttis. Tuba täitus valgusega.

            „Jesss!“ Oli Mattias õnnelik, aga see õnn vahetus kiirelt segadusega. Tema toa seintel ilutses nüüd hoopis veripunane. Mattias oli üdini veendunud, et ennem oli seal oranž.

            Tal tekkis uus mõte. „Mis saab kui tuba uuesti ära pimendada?“ Nii ta ka tegi, keerates pirni soklist välja, sest ühtegi lülitit ta toast ei leidnud, ja uuesti sisse tagasi. Ta ei pidanud pettuma. Seinad olid seekord beebiroosad. Ta katsetas veel ning värvid muudkui vahetusid. Ainus häiriv detail oli see, et toimingul ei muutuvatel värvidel ei tundunud mitte mingit seost olevat.

            Nähes Mattiast nii nõutu ja nukrana, ütlesin ma talle lõpuks: „Proovi nüüd ka teistes tubades valgusega mängida.“

            Mattias tormas kohkunult koridori ja püüdis mind leida, aga lootusetult. Rumal mees. Vähemasti võttis ta sõnal sabast ja läks ettejuhtuvasse tuppa, 248, ning asus toimetama. Taaskord ei pidanud ta pettuma. Hallikas toon seintel muutus potisiniseks.

            Mattias läks elevust täis. Ta tundus, et hakkab asjale pihta saama. Loomulikult tahtis ta teada, et mis saab siis, kui tekitada kõikidesse tubadesse samasugune värvitoon. Ta läks selle mõtte peale niivõrd särtsu täis, et proovis kõikidesse tubadesse nüüd potisiniseid seinu saada.

            Kahjuks tema töö luhtus. Proovigu palju tahtis, ei saanud ta ühte värvi korraga mitmesse tuppa. Alati värvusid seinad kas täiesti soovimatut karva või toon heledamad/tumedamad soovitud värvist.

            Mattias kõndis mõtlikult mööda koridori ringi ratast. „Mis on see konks?“ Arutles ta endamisi. „Koridor. MUIDUGI! Koridoris on ju ka laevalgustid väljakeeratava pirniga.“ Lausus ta endale.

            Igas koridori lõigus oli täpselt 2 lampi. Kui ühel pirn välja keerata, mattus pool koridori musta pimedusse. Säärane pimedus tekitas temas isegi kõhedust, sest tubadest kumav valgus ei kandunud koridori seintele ega põrandale edasi. Samuti ei levinud ka koridori teise lambi valgus üle teatud piiri. Nagu igal lambil oleks oma ala, kuhu teiste lampide valgus ei tohi tungida.

            Pirn uuesti sisse keerates, mattus pool koridori punasesse tooni. Mattias kruttis lampi uuesti, kokku 8 korda, millest viimasel korral oli sama punane tagasi.

            Mattias seisis tükk aega kangestunult, aga lõpuks ta sai pihta. Vähemasti seda ta ise arvas. „Koridoris olevad lambid on need mis loevad.“ Lausudes enesele rahulolevalt pead noogutades.

            Pärast mõnda aega, oli kogu koridor punane. Välja arvatud ühest kohast. See oli üks lampidest seal samas koridori lõigus, kus ka tuba 252 oli. Täpsem olles, valgustas see pirn just seda ala, mille sisse antud numbriga uks jäi. Mattias mõistis selle pirni eripära, sest see jättis põledes seintele alati valge värvuse.

            „Nii. Mõtle nüüd. Mõtle.“ Arutles ta endamisi. „8 lampi, millest 7 on võimelised andma: punast, oranži, kollast, rohelist, sinist, indigosinist ja violetset ning 8. ainult valget. Vikerkaar?“

            Ta proovis koridoris enda toa juurest alates kõik värvused saada vikerkaare moodi paika, alustades punasest ja lõpetades violetsega. Olles säärase värvijada saavutanud, suundus ta 8. lambi juurde. „See parem toimigu.“ Ütles ta veel, pärast mida keeras ta 8. lambipirni soklist välja. Absoluudselt kõik mattus pimedusse, nagu keegi oleks elektri välja lülitanud.

            Mattias tundis, et teda ei ole enam seal. Ta oleks justkui kusagil avakosmoses, hõljudes kaaluta olekus ringi, aga samas suutes hingata. Ümbruskond hakkas eredamaks tõmbuma. Pimedus hajus.

            Mattias leidis ennast roheliselt aasalt. Aas oli kergelt künklik, ulatudes silmapiirini. Kõike seda valgustas soe päike, mis säras helesinises taevas. Mattias märkas rohukõrte vahel erinevaid lillekesi. Ta avastas, et aas oli tegelikult äärmiselt värviküllas. Leidus isegi sääraseid toone, mida ta polnud kunagi silmanud. Või kas ikka ei olnud?

            Ta võttis maast ühe tulbi laadse lille, millel värviks tangea. Kus oli ta sellist värvi näinud ja kuidas ta teadis selle nime?

            Kurnatud, nagu ta oli, vajus ta istuli maha ning püüdis meenutada nii, et lausa higipiisad voolasid mööda nägu, tilkudes lõpuks murule.

            Vaene Mattias. Kui ta vaid mäletaks, et tema oli see, kes selle värvi kokku segas ning sellele nime andis. Kui ta vaid mäletaks, et kogu see aas on tema looming. Kõik need värvid, mis ta lampide näol paberile kandis. Kõik need samad värvid on seda aasa kaunistamas.

            Kui ta vaid oleks oma tööde võlu rohkem uurinud. Neisse rohkem süvenenud. Neid rohkem hinnanud. Ainult siis ta mõistaks, millise hindamatu spektri ta oli suutnud luua.


Riisimäe viimane elanik I

            60 sekundit. Ma olen juba viimased tund aega närviliselt käekella põrnitsenud. 55 sekundit. Viimane minut tundub kõige raskem olevat. 45 sekundit. Käärkambri aknalaudadel olevad küünlad on ära põlenud. 40 sekundit. Hõbedane krutsifiks mu kaelas soonib valusalt kukalt. 30 sekundit. Tõusen toolilt ja kohendan kapis riidepuul rippuvat süsimusta ürpi juba neljandat korda. 20 sekundit. Sulgen kapi ja kiikan korraks saali, veendumaks, et tuled on kustus ning altaril ühtegi küünalt ei põle. 10 sekundit. Võtan krutsifiksi kaelast ja panen selle töölaua sahtlisse. 5 sekundit. Veendun, et käärkambris olevad küünlad on ikka ära põlenud. 3 sekundit. Võtan töölaual oleva Piibli ja asetan selle riiulisse. 2 sekundit. See tornikell parem töötagu. 1 sekund. Helise juba!

            Aeg on käes. Kiriku kellatronist hakkab madalaid põmakaid kostuma. Tänu olgu taevaisale. Haaran nagist mantli, viskan selle endale selga ning lahkun riidekapi kõrval oleva välisukse kaudu talvisesse õue. Välja astudes kustutan enda järelt tule ja sulgen ukse, lukustades selle pihusuuruse võtmega.

            Kellatornist kostub täpselt 10 lööki, pärast mida mattub ümbruskond vaikusesse. Väljas on kottpime. Viimane tänavavalgustus latern, mis Riisimäe puukiriku juures põles, visati vandaalide poolt aasta tagasi sodiks. Vallal pole olnud mahti seda ära parandada, sest peale pühapäeva hommikuste missade ei toimu siin midagi. Needki ainult kord kuus, kuna kogudus asub ametlikult naaberkülas Tammemäel. Vähemasti viis aastat tagasi mõlema küla kogudused ühendati, sest Riisimäel otsustas 80% elanikkonnast korraga vanadusse surra.

            Nii ma siin aeg-ajalt käin. Reede päeval tulen ja hakkan vana puithoonet kütma, et pühapäev kannataks teenistust pidada. Lisaks keeran tornikella üles, kuigi see on parajalt tühi töö, sest pühapäeva õhtuks on see juba kutu. Vähemasti, kui alles jäänud Riisimäelased reede õhtul kella kuulevad, teavad nad, et pühapäeval saab oma küla kirikusse teenistusele tulla.

            Sean sammud maantee poole, mille äärde oma beeži Žiguli parkisin. Väljas olev lumetorm tõstab tuure. Täna juba sain korra lund rookida, aga tundub, et sellest väga suurt kasu ei olnud. Rajad on taaskord umbes. Mõtlen endamisi, et homme tuleb tagasi tulla, sest vastasel juhul ei jõua pühapäeval ükski memm kiriku ukseni.

            Vaatamata sellele, et tunnen seda ala paremini kui oma vasakut kätt, ei suuda ma praegu mingil põhjusel maanteeni jõuda. Riisimäe on muidugi ka Eesti üks kõige pimedaim küla, aga samas kes see metsa ikka tänavavalgustusega rüvetab.

            Tuul aina tugevneb ja tuiskav lumi hägustab mu nägemist. „AAAAAHHH EII!“ Kajab mulle vasakult poolt kõrva meeleheitlik hüüd. Ma kangestun ning jään kuulama. Metsast on kosta nagu keegi peksaks noaga sinki. Rappimine tundub kestvat terve igaviku, aga võib-olla on asi ehmatuses ning mulle lihtsalt tundub nii.

            Kui ümbruskond on taaskord vaikseks jäänud, hakkan aeglaselt sündmuskoha poole sumpama. Paks lumi segatud hirmuga teeb teekonna raskeks, aga ei lähe kaua, kuni šokeeriv vaatepilt silmi ärritama hakkab. Minu ees punakaks värvunud lumel vedeleb äsja sodiks rapitud meesterahvas. Ohvril on kümneid lõikehaavu, milledest niriseb värsket verd. Tema nägu hakkab halliks tõmbuma ja ta ei tundu enam hingavat.

            Ma tunnen, kuidas hirmujudinad minu kehas üles alla ringi liiguvad. Ainus, mida veel teha suudan, on õnnistada vaest ohvrit ristimärgiga ja lugeda Meie Isa palve, mis mul mitu korda sassi läheb.


Muinasjutt kahest väikesest puuviljast

            Hommikuhelbed lõpuni kugistanud, kausi kiiruga nõudepesumasinasse asetanud, kohvi plasttopsi ümber kallanud – lippas ülikonnas kontoriametnik oma kesklinna apartmenti avarasse esikusse. Kingad jalas, haaras ta veel portveli ning läinud ta oligi.

            Hetk hiljem, pärast kui kell täpselt kaheksa lõi, hüüdis esikus istuv kõrvits: „Õhk on puhas!“ Pärast mida algas alles apartmentis tõeline elu pihta. Hommik tähendas ka asjadele uue päeva algust.

            Raamatud suundusid vestlusringidesse. Pesuvahendid, harjad ja lapid alustasid tolmuimeja eestvedamisel usinaid koristustöid. Telefonid kogunesid elutuppa LCD teleri ja arvuti monitori ette, kes näitasid neile värskemaid majandusuudiseid ning börsi. Misjärel hakkasid telefonid aktsionäridele helistama, jagades neile soovitusi mida täna osta ja mida müüa. Malelaual algas närvesööv lahing ja muusikakeskus hakkas mängima kõige selle taustaks meeldivaid klassikalisi meloodiaid.

            Loomulikult leidus ka asju või produkte, kes otseselt midagi mõistliku ei teinud ning mölutasid niisama. Peamiselt olid nende seas köögitarvikuid, kes kasutavad peremehe äraoleku aega puhkuseks ning toiduaineid, kes rõõmustasid, et neid poldud jätkuvalt nahka pistetud.

            Meie lugu keskendubki kahele neist, alustuseks õunanoorikule Klaar, kes elurõõmsalt oma kausist välja hüppab ning hommikusele ringkäigule läheb. Senimaani kui ta veel elavate nimekirjas on, teeb ta seda iga hommik. Tema trajektoor hõlmab endas kõigepealt külmkapi külastust, kus ta kohtub küpsetamata kalaga ning kuulab tema lugusid vallatust Läänemerest. Seejärel tatsab ta tavaliselt elutuppa, vaatab börsiturgu ning kuulab muusikat. Pärast mida käib ta raamatute vestlusringides ja kui aega üle jääb, aitab paksul šampoonipudelil tüdruksõpra leida.

            Tänane hommik on aga ebatavalisem. Külmkappi jõudes näeb Klaar, et kala pole enam.

            „Kus ahven on?“ Küsib ta teistelt põhjamaalastelt.

            „Ära söödi.“ Vastab juust. „Ja jumal tänatud!“ Jätkab vahtrasiirup. „Mul saigi juba kõrini tema merejuttudest.“

            Klaar lahkub pettunult külmikust ning suundub tagasi köögikapile.

            Millega ma seda tühja auku ajas nüüd ometigi täidan? Mõtiskleb ta endamisi.

            „Kes need nii õudaslt seal kausis klatšijutte puhuvad?“ Klaar suunab pilgu kausi poole. „Viinamarjad. Ma oleksin pidanud teadma. Nad ainult klatšivadki kõiki. Muud paremat neil teha pole. Ülbed värdjad. Arvavad, et nad on nüüd nii tähtsad, sest nende kilogramm maksab palju ja neist saab veini toota.“ Kurdab ta sosinal endamisi.

            Kuigi Klaari ei huvita viinamarjade loba, tahab ta siiski teada, keda nad taga räägivad.

            Klaar liigub tasaselt viinamarja kobarale lähemale.

            „Ta näeb nii imelik välja ja ta käitub nii ebatavaliselt!“ „Ta ei kõlba siia keskkonda!“ „Juu kui rõvedalt paks ta on!“ – Ja möla jätkub kauemaksgi.

            „Kes on kookospähkel? Üks tühi kest viletsust!“ Röögatab järsku kõige egoistlikuma ilmega punakas viinamari.

            Kõik jäävad teda kui kultusisikut ülistava ilmega vaatama ning seejärel haaravad sõnal sabast ja püüavad sellest tobedast tsiteeringust tarka filosoofiat edasi arendada.

            Õunanooruke ei taha enam sõnagi nende jutust kuulda. Kuidas saavad nad kellegist nõndamoodi rääkida? Mõtiskledes hämmastunult.

            Taamalt köögikapist on kosta nuttu. Klaar seab sammud sinna poole.

            „Kookospähkel? Kas sina?“ Küsib klaar vaikselt olles kapini jõudnud.

            Nutuvalang tasaneb, aga vastust ei tule.

            Klaar ronib kappi ja satub silmapilk kurja sõimutule alla.

            „Mine ära sa vastiks pips kesklinna puuvili! Mine suhtle omasugustega! Mine minema!“ Mille peale pähkel edasi nuuksub.

            Klaar tõmbab hinge ja proovib pähklile rahulikult läheneda. Pähkel seevastu tugevdab oma koorikut ja nihkub nurga poole. „Ma ei soovi sulle halba. Ma sooviksin hoopis sinu sõber olla.“ Lausub õunanooruk tasaselt.

            Kookospähkel pöörab kiirelt pilgu Klaarile ja seejärel katab oma vesised silmad.

            „Ma ei usu sind! Sa valetad.“

            Klaar ärritub kergelt kookospähkli enesehaletsuslikkuse üle, aga püüab leebeks jääda. „Mul ei ole ju mingit põhjust sulle valetada. Ma ei ole ju viinamari ja mul puudub väiksemgi huvi viinamarjaks hakata.“            

             „Aga sa pole pähkel ka! Sa ei tea midagi minust, ega minusugustest. Mind ei huvita mis vili või mari või kes iganes sa oled, aga mina sind enda sõbraks ei taha!“

            „Eks sa ise tead.“ Lausub Klaar nördinult ja hakkab köögikapist väljuma, kuni kookos teda äkiliselt kõnetab. „Oota!“

            Klaar peatub ja jääb pähklit kuulama.

            „Miks sa minu sõber tahad olla?“ Küsib pähkel vesistades.

            Õnanooruk ei tea mida vastata. Ta ei tea isegi, miks ta kookospähklit tülitada tahtis, aga ta teab, et ta on hea õun ning ta soovib oma heldust ülejäänud maailmaga jagada. „Mul hakkas sinust kahju ja ma soovin sind aidata.“ Lausub ta viimaks.

            Kookospähkli suunurgad tõusevad seepeale üles, aga vajuvad sama kiirelt alla tagasi. Ta vastab nukral toonil: „Ma tänan sind väga. Sa oled tõesti hea ja mul on kahju, et ma sind solvasin, aga ma ei tea, kuidas sa mind küll aidata saad.“

            Klaar istub kookospähkli juurde. „Küll ma saan.“ Ütleb ta rõõmuga, teadmata kas ta tegelikult ikka saaks. Seejärel lisab: „Minu nimi on Klaar.“

            „Mina olen Nukifera.“ Vastab pähkel.

            Nukifera pühib pisarad oma silmist. „Kas sa lubad.“

            „Ma luban.“ Vastab Klaar.

            Nukifera silmadesse kerkib sära ja ta alustab monoloogi.

            „Ma tahan tagasi koju minna. Mitte sinna vahepeatusesse, kus palju lambivalgust kiirgas ja kus me kõik üksteise otsas õnnetult vedelesime. Ma tahan minna oma sünnikoju. Sinna kus paistis soe päike. Seal oli nii ilus. Nii palju puid. Nii palju rohelust.“ Nukafera näoilme muutub taaskord nukraks. „Ma ei kuulu siia. Siin on kole ja harjumatu. Külm ja kõhe.“

            Klaar jääb kulm kortsus mõtlema. Kuidas küll saada siit linnast sinna? Nukafera sünnikodu on ju nii kaugel. Vähemasti raamatute jutu järgi. „Küll ma midagi välja mõtlen.“ Lausub Klaar ja väljub köögikapist, suundudes börsiturule.

            Öösel, kui peremees kodus ja asjad magavad, läheb Klaar tagasi köögikappi. „Nukafera.“ Sosistab ta.

            Nukafera vastu ehmudes: „Klaar! Sa ei tohiks praegu elusalt ringi liikuda! Me võime ju niimoodi vahele jääda. Sellest tuleb selline pahandus!“

            „Tasa! Öösel on meil ainus võimalus põgeneda. Päeval on tänavatel veel ohtilum kui praegu. Kuula nüüd hoolega. Ma tegin päeval usinasti tööd ning nuputasin välja, kuidas me sinu kodukohta saame.“

            Nukafera jääb huviga kuulama, misjärel Klaar jätkab: „Kõigepealt peame me siit välja saama. Ma vaatasin, et köögiakna all on põõsas. Me saame seda enda maandumise pehmendamiseks kasutada. Ega sa kõrgust karda?“

            „Nalja teed Klaar? Ma olen ju kookospähkel. Muidugi ei karda ma kõrgust.“ Tunneb Nukafera ennast natuke alavääristatuna.

            „Väga hea. Kui me oleme väljas, siis tuleb raskem osa. Kas sa oled kohanud kollase koonusega autosid?“

            Nukafera raputab pead.

            „Olgu. Igatahes meil on vaja ühe sellise peale saada. Minu teada ainult sellised autod käivad raudlindudel külas.“

            Nukafera katkestab teda: „Miks?“

            Klaar ärevusest vastu: „Ära sega minu jutule vahele. Ma ei tea miks, aga nii see on.“

            „Vabandust.“ Ütleb Nukafera seepeale.

            „Ei ole viga.“ Jätkab Klaar „Kui me oleme raudlindude juurde saanud. Peame leidma selle õige, kes meid sinu koju viiks.“

            „Kas nii lihtne see ongi?“ Küsib Nukafera.

            „Jah!“ Vastab Klaar talle entusiastlikult.

            Nukafera läheb õnnest ja erutusest särama. „Lähme siis ruttu.“ Lausub ta rõõmsalt.

            Puuviljad rovivad kapist välja ning hiilivad tasaselt akna juurde. Neid saadavad närvilised ja kurjad pilgud. Ükski köögis olev asi ega toiduaine ei kiida nende tegevust heaks. Kaasa arvatud köögiaken.

            „Palun lase meid välja.“ Anub Klaar.

            Aken eirab palvet, tehes näo, et ta ei kuulnud seda. Klaar palub uuesti. Aken ei vasta. Nähes, et aken ei kavatsegi neid aidata, läheb Nukafera niivõrd närvi, et kaotab lausa enesekontrolli. Ta taganeb natuke ja sööstab akna suunas.

            „Mida sa teed!“ Röögatab Klaar hirmunult talle.

            Õnneks ennem kui Nukafera klaasi tabab, ehmub aken sedavõrd, et otsustab ennast siiski avada. Nukafera tuhiseb läbi avanenud akna välja ja kukub alla põõsasse. Klaar hüppab talle otsemaid järgi.

            „Sa vaata Klaar! Kuidas ma sellele aknale alles näitasin!“ Uhkustab Nukafera, kui mõlemad puuviljad üksteist põõsast leidnud on.

            Klaar muigab. „Ma poleks iial uskunud Nukafera, et sa minu plaaniga sedavõrd entusiastlikult kaasa lähed.“

            Puuviljad liiguvad põõsavarjus edasi, kuni jõuavad kõrge metallist postini, mille otsas on Nukafera jaoks arusaamatu kollast tulukest vilgutav asi.

            „Kes ta on?“ Küsib Nukafera.

            Klaar vastab talle: „Üks raamatutest väitis, et teda kutsutakse valgusfooriks. Ta on võimeline peatama autosid.“

            Nukaferal vajub suu lahti: „Ohsaa! Vinge!“ Ning hüüab foorile: „Peata auto!“

            Uinunud valgusfoor kuvab kiiruga punase tule. Taibates, et aeg on liiga hiline ja teda peteti, hakkab ta pahuralt ümbruskonnast hüüdjat otsima. „Mida sa oma arust siin korraldad ja kes sa selline üldse oled?“ Küsib ta kurjalt Nukaferalt.

            Klaar püüab valgusfoorile olukorda selgitada, aga juba peatubki foori taga avatud kastiga maastur ning hakkab punase tule kustudes parempööret sooritama.

            Unustades, milline auto neid raudlindude juurde viib, hüppab Nukafera maasturi kasti. Hüpe on edukas, aga maandumisele kaasneb vali kolin, mille peale segaduses juht sõidukist välja hüppab.

            Oh issver Nulkafera. Sa üldse ei suuda ennast talitseda. Mõtleb Klaar pahaselt ning peidab ennast kiirelt põõsasse.

            Maastrui juht kõnnib arusaamatu pilguga ümber auto. Nukafera õnneks ei vaata ta kasti, vaid püüab kolina allikat auto alt leida. Lõpuks ta tüdineb ja naaseb sõidukisse.

            Klaar, nähes, et Nukafera ei kavatsegi väljuda selle kastist, sprindib kiirelt autoni ja ennem kui rattad veerema hakkavad, ronib mööda neid üles ja hüppab Nukafera juurde.

            Auto hakkab liikuma.

            Klaar tõmbab korraks hinge. Jõllitab kurjalt Nukaferat. Lõpuks vihastub: „Lollakas! Mida sa enda arust korraldad! Võta ennast kokku! Sa ei tohi nõndaviisi emotsioonide ajendil käituda!“

            Puuviljade õnnetuseks siseneb auto järgmisesse kurvi piisavalt kiiresti, et Nukafera oma tasakaalu kaotab ning kolinal mööda tagakasti veerema hakkab. Nukafera põhjustatud lärm on nii vali, et autojuht peatad oma kastika taaskordselt ja tormab välja. Nähes enda maasturi tagakastis pirakat kookospähklit, vajub autojuhil lõug pärani ning ta nägu tõmbub halliks. Seejärel võtab ta pähkli kätte, märkamata õuna, ja uurib seda pingsalt. Lõpuks naaseb salongi, hoides Nukaferat süles.

            Sõidu lõpp punktiks on mitu kilomeetrit eemal olev elumaja, täpsemalt selle sissesõidu hoov. Kui juht on koos Nukaferaga autost kaugemale, verandale, jõudnud, hüppab Klaar kastist välja ja hakkab murelikult Nukafera poole hiilima. Autojuht siseneb koos pähkliga majja ja sulgeb uske enda järelt.

            Nukafera julgeb oma silmad avada alles siis, kui ta tunneb, et ta pole enam autojuhi käte vahel, vaid tahkel pinnasel. Ta leiab end põrandalt ja näeb, et autojuhiks olnud noor tütarlaps haarab taskust telefoni ja hakkab sinna hirmunult jutustama, kuidas keset linna sadas taevast alla kookospähkel ja maandus täpselt tema auto kasti.

            Ohh, millega ma küll hakkama saanud olen. Nukrutseb Nukafera.

Kookospähkli kõrval, põrandal vedeleb tumelilla jakike, kellel hakkab pähklist kahju ning nähes, et hirmunud tütarlaps teisele korrusele kaob, püüab Nukaferat lohutada.

            „Ei ole hullu pähklike. Kõik saab korda. Sa lihtsalt…“

            „Ei saa midagi korda!“ Röögatab nukker Nukafera vahele. „Vaata, mis pahandusega ma hakkama olen saanud. Ma olen rikkunud peaaegu igat materiaalse objekti käitumiseeskirja alapunkti ning lisaks olen ka oma sõbra pahandusse tõmmanud.“

            Tumelilla jakike tõmbub eemale. Esik mattub vaikusesse. Äkki hüppab jakike Nukaferale peale ja peidab ta enese alla. Perenaine tormab esikusse ning avab ukse, hakates koheselt oma unisele, aga truule kohale kiirustanud noormehele – näpp põranda suunas – taevast langenud kookospähklist rääkima.

            „Kallis, ma küll ei näe ühtegi pähklit. Kas sinuga on ikka kõik korras?“ Küsib noormees murelikult.

            Neiu lükkab jalaga jaki eemale – mis omakorda hoiab Nukast tugevalt kinni, püüdes jääda õhuliseks, et mitte pähkli siluetti paljastada. „Ma vannun, et mulle kukkus pähkel auto tagakasti! Ma isegi hoidsin seda endal terve ülejäänud sõidu süles ja tõin koju jõudes tuppa.“

            Noormees, olles kindel, et mingit kookospähklit kusagil ei ole, embab murelikult tütarlast. „Kõik saab korda kallis. Sa oled taaskord üle töötanud. Tule, ma saadan su üles.“

            Neiu rahuneb natuke ja lõpuks laseb külalisel ennast teisele korrusele saata.

            Veendudes, et nad on eemaldunud, vabastab jakike Nukafera enese alt. Korraks hinge tõmmanud, küsib Nukafera temalt: „Miks sa mind aitasid?“

            „Mul hakkas sinust kahju. Ma poleks suutnud seda taluda, kui sa oleksid vahele jäänud.“ Silmitsedes pähklit südant soojendava naeratusega. Pähkel, rõõmupisarate saatel, kallistab jakikest ja tänab teda ülistavalt.

            Kõike seda jälgib pealt Klaar, kes läbi lahti unustatud ukse esikusse siseneb. „Nuka, me peame edasi liikuma. Ja palun seekord ilma ohtlike seikadetta.“

            Nukafera jätab jakikesega hüvasti ning jätkab Klaariga teekonda.

            Nad kulgesid mööda öiseid tänavaid, hoides vaikselt varjude ning pimeduse vilus, et neid ei märgataks. Teekond oli pikk, aga eksimisvõimalus väike, sest alati sai juhiseid küsida mõnelt abivalmivamalt postilt, kes ümbruskonda paremini tundis või nägi ja seeläbi rändureid suunata oskas.

            Lõpuks puuviljad siiski väsisid. Aeg hakkas juba varahommikusse jõudma ning ühtegi raudlindude juurde liikuvat transpordivahendit nad ei leidnud. Nad peatusid muserdunult ühe puhma ääres. Mõlemast õhkas pettumust ning tüdimust, ärritumust ja kurbust. Asjaolu tegi veel kehvemaks üks näljane kajakas, kes neid juba pikalt jälitas ning lõpuks viljadele kallale söösta otsustas. Nukafera tardus ehmatusest ja Klaar püüdis hirmunult rünnaku eest eemale põigelda, aga kajakas oli osavam. Järgmine hetk oli Klaar tal noka vahel ning kulus kõigest üks lisa manööver ja juba sai ta küünistega Nukaferast kinni.

            „Palun säästa meie elud. Vähemasti Klaari. Palun lase vähemasti Klaaril minna. See kõik on minu süü!“ Anus nutune Nukafera.

            Kajakas ei mõistnud nende keelt ja lendas rahumeeli edasi, kuni jõudis rannikule, kus palju temasuguseid tiirles. Ühed näljased kõik, püüdsid kajaka sugukondlased pähklit ära röövida. Nõrkenud kajakas ei suutnud oma röövsaagist kinni hoida ja lõpuks rebiski üks jõulisem, Nukafera enda haarde.

            Klaar ei näinud Nukaferat enam. Ta püüdis veel meeleheitlikult ennast kajaka haardest vabastada, mis tal ka lõpuks õnnestus ja kukkus ühele linnuparves tiirlevale tuvile pähe. Sealt omakorda põrkas ta järgmise kajaka hambusse, kes teda veel kaugemale triivis. Ei kulunud kaua, kui õun kurnatusest ja stressist minestas, plekiliseks tõmbus ning lõpuks ennast hüljatuna ranniku lähedalt uhke mõisa hoovist leidis.

            Taevas säras soe päike. Käes oli vist keskpäev. Klaar hakkas vaikselt toibuma. Vähemasti füüsiliselt. Ta vedeles liikumatult rohus. Ühtaegu nii pettunult, et kõik ebaõnnestus kui ka haavatult, et seiklus sedavõrd traagiliselt lõppes.

            „Näh, mis molutad sibul?“ Küsis Klaari ette maandunud erkpunane papagoi.

            „Issand, kes sina veel oled!?“ Võpatas õun ehmunult.

            „Höh, oled ikka kole sibul küll! Äh sa õun ju hoopis! Mä muidu elan siin. Päpägäi Peeter. Meeldiv tutvuda!“ Vastas papagoi.

            Klaar vaikis ning jätkas mõtlikult taeva jõllitamist.

            „Tule! Mä viin su sisse ärä.“ Peeter haaras küünistega Klaarist ja taris ta tuppa. Nähes, et õunanooruk ei olnud väga jutukas, jättis ta Klaari hiiglaslikule eebenipuust köögilauale lamasklema ning lendas välja tagasi. „Igäv sell oled! Äkki väike puhkus kulub ärä,“ Lausus ta veel.

            Klaar jõllitas emotsioonitult määrdunud valget lage ja sellel rippuvat päikesekollast laelampi. Möödus tund, möödus kaks. Peeter naases, küüniste vahel kookospähkel. „Häh! Näe! Mä tõin sulle sõpsi kä!             Mida kõike õuest käh ei leia. Mingi käjäkas proovis teda meeleheitlikult lämmutädä, aga loobus lõpuks. Mä lähen väätän veel, mäs huvitävät leiän. Täna tundub päris põnevät kräämi siin ümbruskonnäs.“ Lennates tagasi välja.

            Klaar tundis pähklist ära Nukafera. Ta oli väga räsitud ning kurnatud.

            Nukafera, nähes Klaari, rullis ennast talle lähemale ja lubas, et enam ta oma elutingimuste üle ei vingu ja tegi ettepaneku paikseks jääda.

            Klaar nõustus temaga, mispeale mõlemad end püsti ajasid ja ümbruskonnaga tutvuma läksid.

            Niimoodi lõppebki meie lugu kahest puuviljast, kes juhuse tahtel kohtusid ning seiklusrikkale rännakule läksid. Loodetavasti elasid nad uues elukohas õnnelikult, vähemasti kuni mõisahärra järgmise hommikusöögini.


Apokalüpsis: proloog III

            Ma mäletan veel seda, kui me Triinuga rannas vedelesime. Kuum suvepäike küpsetas meie kehasid. Minu kõhtu kaunistas õhuke rasvakiht, millest kõhulihased kergelt läbi kumasid, ja näpud ei haisenud nikotiini järele. Ma silitasin ta juukseid ja suudlesin õrnalt ta huuli.

            Mäletan veel seda suve, kus uudistes räägiti autoõnnetustest ja kultuurist, mitte sõjast ning ebapädevatest poliitikutest. Muidugi neist viimastest oli juttu, aga tol ajal veel vähe.

            Mäletan, et me ei muretsenud. Me ei tülitsenud. Me ei hädaldanud. Me olime õnnelikud. Nii õnnelikud, nagu ühed armunud noored eestlased olla saavad. Oleks praegugi sedasi. Oleks praegugi nii. Oleks praegugi nii, et me ei muretseks eksistentsi pärast ja pühendaksime suve üksteisele. Tookordne suvi oli küll lühike, aga see eest parim, mis mul eales olnud.

            Tuli sügist. Taandusime oma õppetööde juude. Mõlemal tähtis õppeaasta. Mind ootas bakalaureuse töö, teda riigieksamid. Palju aega kulus õpingutele. Kellel rohkem, kellel vähem. Ta tõmbus tagasi. Suhe jahenes. Tal ei olnud enam aega. Ma hakkasin igatsema seda lähedust, aga mida rohkem ma temalt seda ootasin, seda vähem ta mulle seda pakkus.

            Kohtasin juhuslikult ühel reedel suvalises lokaalis vana tuttavat. Ei tundnud teda koheselt äragi. Ta oli vahepeal pikemaks kasvanud ja pool pead lillaks värvinud. Ainult iseloomult ikka sama tema, kes ta alati olnud on. Me jõime palju ja kurtsime üksteisele oma haletsusväärseid suhtedraamasid. Tollel õhtul maitses vein üle pika aja hästi ning järgmine hommik ma ärkasin enda voodis, tema minu kaisus.

            Saatan oli oma tahtmise saanud. Ei läinud kaua kui selle sai ka karma. Leidsin moluraamatust pildi, millel sõbrantsiga lokaali välisukse ees tatistasime. Matslike fraaside saatel tegin usinat kustutamis tööd, aga oli juba hilja.

            Vend avaldas arvamust, et ma ei peaks ennast halvasti tundma, sest Triin on mulle rohkem kannatusi põhjustanud kui mina temale. Ma ei nõustunud venna arvamusega ning otsustasin pattu kahetseda. Sealt see allakäik algaski. Naasesin oma vanade eluviiside juurde: toitusin kehvasti, ei teinud trenni ning suurem osa vabast ajast veetsin pimedas korteri nurgas arvuti taga, melanhoolset elektroonilist muusikat kokku mixides. Seejärel seda hipsterite pubides esitamas. Taastasin eluviisi, mille Triin oli omal ajal mul ära keelanud, sest see väidetavalt mõjuvat mulle pigem negatiivselt kui positiivselt.

            Läks aasta ja peale. Õpingud lõpetatud. Ta jätkas oma haridusteed samas linnas kus minagi. Mäletan, et kord kohtusime isegi, linnapeal, aga ühtegi sõna ei vahetanud. Siis kohtusime uuesti, seekord toidupoes, pärast mida, kõigest nädal hiljem, samal ajal samas kohas jälle. Jää murdus vist alles lokaalis Must Siil, kus oma kurba elekromuusikat mängisin. Ma arvan, et kõrgemad jõud viisid meid kokku tagasi. Ta, olles kergelt napsune ja nukker, sest sõbranna Annika oli eelnevalt räigelt näkku pannud, sisenes lokaali täpselt siis, kui minu playlisti järgmine lugu kandis pealkirja „Ebatäiuslik printsess.“ Lugu, mis sai otsustavaks südame sulatajaks meie suhte alguspäevil, sai selleks ka nüüd, aastaid hiljem.

            Jää küll murdus, aga aega oleks võinud rohkem olla. Poole kuu pärast läksin aega teenima ja ühtegi vaba nädalavahetust ei saanud. Suurem osa soldateid saadeti erinevatesse NATO õppelaagritesse, sest spekuleeriti III maailmasõja tulekut, kui see juba alanud ei ole.

            Tagasi tsivilisatsiooni või vähemasti minu arusaamade kohaselt säärast tiitlit kandvasse keskkonda naastes, sain teada, et Triin on vahepeal kooli vahetanud.

            Me kohtusime taaskord alles eelmine nädal. Hämmastaval kombel ei olnud me üksteisest senini täielikult võõrdunud, kuigi pikk eemalolek oli omad jäljed jätnud. Lootuses vanad armid ära parandada ning uuesti proovida, planeerisime väljasõidu Pärnu.

            Siin ma nüüd laman. Oma suvekodus. Soe hommikune päike kuvab läbi aknaklaasi. Öösel siia jõudes suutsin uskumatult nõme olla. Kõigepealt jagelesin vennaga, seejärel jõin ennast täis ja solvasin Triinu. Kuradi stress on närvid ära rikkunud. Alkohol kahjuks ei paranda neid, kuigi me ustavalt loodame seda.

            Tõmban hommikumantli selga ja väljun magamistoast. Elutoas on jätkuvalt kosta pelamist – mu väikevend ikka ei väsi – ja külaliste tuba on tühi, aga tekk voodil kortsus ning Triinu pagas aseme kõrval maas. Ta ei ole õnneks lahkunud.

            Ma jalutan elutuppa, viipan vennale tervitavalt käega ning longin trepist alla kööki. Triin praeb pannkooke.

            „Hommikust. Ma olen sulle vist vabanduse võlgu.“ Alustan ma äbelevalt vestlust.

            Triin astub mulle sammu lähemale ja toksab mind pannilabidaga vastu otsmiku. Öeldes särtsakalt ning rõõmsalt: „Jah oled küll.“

            Ta hääles on tunda kerget sarkasmi ja ta positiivne meelestatus ajab mind natuke segadusse. Lugedes minu näost arusaamatust, näitab ta näpuga läpaka poole ja tipib pliidi ette tagasi.

            Avan rüperaali kaane ning loen ülistavaid pealkirju, kus kultusisikuteks on Euroopa poliitikud, kes hääletasid konflikti sekkumise maha ja mõistsid USA ning Jaapani keemia bisnjaki hukka.

            Sõda ei tule? Sõda ei tule! „Mulle tundub, et ma alahindasin meie parlamentääre. Apokalüpsist ei tule.“ Ütlen rõõmsa muigega Triinule. Ma tunnen ennast korraks kergemalt kui sulg. Säärane tunne nagu Jeesus oleks pilvelt maha hüpanud, mind teistkordselt ristinud ja armulauda ka veel jaganud. Mured on lahustatud nagu aspiriini tablett minu veeklaasis, mille kerge pohmaka tõttu sinna lustlikult heitsin, aga mida enam vist võtta polegi tarvis.

            Keksin rõõmujoovastuses raadio juurde ja ühendan selle telefoniga, aga muusikat ei pane, sest ennem märkan kapil vedelevat suitsupakki. Suurest eufooriast hüppan selleni ja lömastan selle oma rusikaga.

            Samal ajal jälgib Triin minu improviseeritud etteastet pealt ja itsitab omaette. Ma tatsan temani, haaran ta oma embusesse ja suudlen teda kirglikult. Ma tunnen, kuidas elujõud meisse tagasi tungib ja kuidas inglid meie ümber tiirutavad. Me oleks nagu paradiisi sattunud. Muserdunud ja tumedad hinged on asendunud rõõmsate, ülistavate ja heledatega.

            Ma lausun tasaselt ta kõrva: „Mul on hea meel, et kõik saab sinuga korda ja su füüsis on edaspidigi töövõimeline. Kui sa vaid teaksid, kui rängalt ma sisimas kahetsen, et sellele möödasõidule läksin ja kui sa vaid näeksid, kui paljusid tunde ma sinu kõrval siin istun. Iga päev. Vaatamata kurnavale õppetööle ja paljudele lahendamist vajavatele ülesannetele.“

            Kuuldes minu öeldut ta võpatab ja rebib ennast minu haardest lahti.

            Minu silmad kattuvad pisaratega. Raske on lauset moodustada, aga kuidagiviisi see lõpuks õnnestub: „Sa ärkad varsti. Ma tean seda. Arstid ja Jumal lubasid.“ Misjärel kogu maailm kildudeks variseb. Jääb ainult tühjus. Täpsemalt olematus, ehk tegelikult mitte midagi. Ei ole mind. Ei ole Triinu. Ei ole suvilat. Ei ole Pärnut. Ei ole Eestit. Ei ole Euroopat. Ei ole maailma. Ei ole universumi. Ei ole apokalüpsist.

            Silmad avades näen ennast lamavat haiglavoodil. Palat on hämar. Aknast valgustab noor kuu ning klaasuksest koridoris olev lambivalgus. Viimane asi mida ma mäletan on see, et olin teel Pärnu. Mina olin just paar nädalat tagasi kekkooli lõpetanud ja Kaarel tegi viimaseid lihve oma baka töös. Ta oli hiljuti alles load saanud ning seega veel roheline. Ta otsustas möödasõidule minna, aga tee oli mingit sodi täis ning auto tegi pirueti.

            Ma tõusen istukile, äratades oma palatinaabri. Ta korraks võpatab. Seejärel alustab vestlust: „Te olete vist Triin. Minu nimi on Birgitta. Teil on väga tore noormees. Läks just ära. Käib siin iga päev. Peamiselt räägib teiega juttu ja palvetab.“

            Kange šokk levib üle terve mu keha. Pea on segadusest paks, aga ma vist mõistan juhtunut. Vähemasti küsin instinktiivselt: „Kaua ma rivist väljas olin?“

            „Kõigest kaks nädalat. Teil oli õnnelik õnnetus. Või noh. Vähemasti praegu olete terved.“ Vastab Brigitta mu küsimusele.

            Uks lendab valla ja palatisse hüppab doktor. „Jeerum! Kas see Kaarel on ikka siin. Külastusaeg on juba ammu lä..“ Seepeale ruttab ta minu voodi kõrval olevate aparatuuride juurde, uurib neid pingsalt, pobisedes: „hea,“ „mhmh,“ „korras,“ „väga hea.“ „Kuidas te ennast tunnete?“

            „Hästi.“ Vastan ma, misjärel mu silmad pisaratega kattuvad. „Palun andke mulle hetk aega toibuda.“

            Arst noogutab ja läheb palatist välja. Hõikab veel korraks üle ukse: „Kui teil selle vastu midagi ei ole, siis ma helistaks ja teavitaks teie vanemaid ning seda Kaareli nimelist sõpra.“

            Ma raputan pead ja surun huulte vahelt välja hädise „ei ole.“

            Arst läinud, vajun sellili voodile ja mattun pisaratesse.

            Brigitta püüab vestlust aretada: „Te nägite vist unenägusid.“ Ma ise olen ka koomas olnud, natuke lühemat aega ja ma küll ei näinud midagi.“

            Esimene nutuvalang möödas, tõmban käega üle silmade ja vastan väriseva häälega: „Te ei tea. Te ei oskagi ette kujutada seda, mida ma nägin.“

            „Paras apokalüpsis pidi ju olema. Muidu ei oleks te säärases šokis.“

            Ma jään mõneks minutiks mõttesse, seejärel vastan: „See õnneks lõppes ennem kui algas.“

Lõpp


Xylong II

            „Gabriel!“ Hüüab mulle koridoris vastu jooksev Andreas. „Kas said targemaks?“

            „Ei. Mitte kumbki ei räägi, aga küll nad varsti hakkavad.“ Vastan ma ning lisan otsekohe: „Mul on sulle üks ülesanne.“

            „Jah Gabriel?“

            „Palun jälgi neid mõlemat läbi turvasüsteemi ja kui üks neist nuppu vajutama peaks, informeeri mind jalamaid. Kui ma jätkuvalt koosolekul olen, küsitle neid ise. Aga vaata, et sa midagi lolli ei teeks! Kas said aru?“

            „Jah söör.“ Lausub Andreas ning kiirustab seepeale tekile D, kus järelvalve ruum paikneb.

            Mina suundun külalistetekile B, kus härra Rosenberg mind ootab. Tegu on Maa kõige mõjuvõimsama salaorganisatsiooni juhi abiga, kes püüab oma eravaldusi tööstusplaneedile Xylong laiendada. Nimelt ta tegeleb peale Kolmainu Jumala ühe osatäitja mängimise veel  tehnoloogia moderniseerimisega, täpsemalt jätkab oma esivanemate tööd. Võrreldes teiste tol hetkel Maad valitsenud pederastidega, tuli see tööliin tema perekonnale suuresti kasuks, sest ta esivanemad olid ainukesed, kes ei tuginenud täielikult nafta imemisele. Teatavasti kui kõik ullikesed seda sama vedelikku ühest anumast välja pumpavad, saab see lõpuks otsa. Milleks ma üldse selliste arhailiste mõttekäikudega oma ajurakke kurnan. Esiteks pole ma ajaloolane ning teiseks huvitab mind praegu pigem see, et miks too ominous minuga kohtuda soovib.

            Ma satun ühte lifti oma sekretäriga. Milline õnnistatud kokkusattumus. „Tere õhtust härra Angelo.“ Säutsatab liibuvas formaalses latekskleidis sihvakas brünett tirts mulle.

            „Tere õhtust minu fine madame.“ Vastan talle ning suudlen ta kätt.

            Tirts edvistab natuke ja seejärel püüab asjalikuma ilme saavutada. Informeerides mind peatselt algavast koosolekust ja soovides mulle edu.

            Ma tänan teda juba teada informatsiooni eest ning väljun, tekil B, liftist. Seejärel sammun kiirelt mööda läikivat vineerpuidust erakoridori ning peatun tumeda tammest voolitud ukse ees.

            Avades selle oma kiipkaardiga, sisenen antiikse kujundusega vastuvõtu ruumi. Seal kohvilaua taga, sära silmis, ootab mind juba minu „kauaoodatud“ külaline antikristus, kes – millegipärast etteteades, et ma tagaukse kaudu sisenen – viisakalt oma tugitoolilt püsti tõuseb.

            „Tervist härra Angelo.“ Lausub ta rahumeelsel häälel, mis meenutab valgenahalisi aktiviste, kes mustade võrdsusest kõnelevad.

            „Tervis Rosenberg!“ Surun ma ta kätt ja püüan tema hääletoonis olevat rahu matkida.

            Seistes temaga kohakuti, näen ta tumesinisel pintsakul väikest vappi, mis kujutab endast kolmnurka, mille keskel asetseb jõllitav silmamuna.

            Kommenteerin seda sarkastilise üleolevusega: „Ma vaatan härra Rosenberg, et te jätkuvalt hoolite oma saladuslikest sümbolitest. Vaatamata sellele, et iga mats nende tähendust teab.“

            Rosenberg ei ole mees, kes ennast solvata laseb, seega küsib ta säärase sarkastilise üleolevusega minult: „Kuidas minu aulise härra laserrelvade tööstusel läheb? Ma kuulsin, et pärast vesiniksilinder tehnoloogia väljatöötamist, langesid Militalazeri aktsiad ülekalaktikalisel turul koguni 10%.“

            „Oh, mis te nüüd, ei ole ma mingi auline. Militalazeril läheb hästi. Monopol õitseb.“ Jätkan ma mõnitavat vestlusliini.

            Nähes, et minu silmist kumab ärritust, saab Rosenberg oma intelektuaalse orgasmi kätte ja võtab istet. Mitte, et ma seda talle pakkunud oleksin. Ülbe sibi.

            Ma istun väikese 2x1 kohvilaua teise otsa, temale täpselt vastu ja küsin: „Mis teid Xy Starcruiserile toob?“

            „Te olete usin, härra Angelo. Kohe asja juurde. Samas mul ei tegelikult olegi terve igaviku siin aega istuda ja teie solvangutele omapoolsete solvangutega vastata…“

            „Säästke oma seosetu keerutamine alamklassidele. Mida te tahate?“ Katkestan ma teda ärritunult.

            Ta pilt tõmbub külmaks. Talle ei meeldi, kui keegi tema monoloogile vahele segab ning ta püüab seda iga näolihasega mulle väljendada.

            „Ma tahan Tailorit ja ma tean, et ta on siin.“

            Tema öeldu külmutab minu päraku sügavustes pesitseva junni purikaks. Rosenberg. Rosenberg on see saatanlike vägede poolt juhitud vaimust vaevatud prussakate jumalast kliitor, kes minu Xylongil monopoli staatuses olevat Militalazerit põhja lasta soovib?

            Mõistes, et minu nägu on suutnud kõik sisemised emotsioonid ja mõttelõngad paljastada, küsin ma kiirelt: „Miks sa siia tulid?“

            „Vaadake härra.“ Ütleb Rosenberg ähvardaval toonil. „Ma tean, et te ei mõista minu mängu, milles teiegi suurt rolli omate ja ma tean, et te teate, et Tailor on see vajalik kruvi, kes konstruktsioone koos hoiab. Samuti ma tean, et kui te mulle praegu atendaadi teeksite, saaksid meie järglased oma ajalooõpikutest lugeda esimese ekstrapalnetaarse sõja kohta. Milles halvasti juhitud ning veel halvemini majandatud demokraatlikus lambanahas diktaatorlik planeet valusalt lüüa saab.“ Ta tõmbab korraks hinge ja jätkab sama agressiivselt: „Samuti ei saa mina, teilt elu võtta, sest tulemused oleksid samaväärsed. Või isegi minu jaoks traagilisemad, kuna ma kahjustaksin oma organisatsiooni mainet ja tooksin sellega kaasa palju hukatuslikke probleeme.“

            Õhk on pingest paks. Me silmitseme teineteist, kuni minu kõrvamikrofoni öeldakse, et Miikael vajutas nuppu.

            „Kas keegi kõneles teiega, Härra?“ Küsib ta minult.

            Ma nõjatun talle lähemale. „Miks te minu palgamõrvari ära ostiste? Miks te teda lihtsalt ei kõrvaldanud?“

            Rosenberg vajub mõttesse. Seejärel vastab: „Rahas ei ole kunagi küsimus. Teiseks teda oli tulusam ära osta kui mõrvata.“ Ta vaatab korraks lakke, seejärel mulle sügavalt silma. „Kuulujutud liiguvad, et sa röövisid nad mõlemad. Seega ennem kui sa midagi lolli teha jõudsid, leppisin ma sinuga erakorralise mitteametliku kohtumise kokku. Tore, et sa ettepaneku vastu võtsid.“

            Ma nähvan talle: „Kohtumine sai toimuma täna, 2 päeva pärast röövimist. Selle ajaga võib kõike juhtunud olla.“

            Ta naerab tagasihoidlikult ning lausub üleolevalt. „Kui sa poleks röövimise hetkel perega spaas olnud, siis muidugi. Sa naasesid ju alles täna. Seepärast sai ka kohtumine tänasele õhtule.“

            Nähes minu silmist kuvavat raevu ütleb ta suurima üleolevusega: „Miikaeli võid endale jätta. Ta on hingelt nõrk ning liiga rahaahne, et mulle kuidagi kahju teha. Lisaks tal poleks enam minu jutule midagi juurde lisada. Teisisõnu sa tead juba kõike, mida teadma pead. Tailor seevastu aga olgu 10 minuti pärast maandumisplatsil. Vastasel juhul, tead. Midagi meeldivat juhtuma ei hakka. Lioona ja Leesi on väga näokad tütarlapsed. Haritud ka.“ Mispeale ta tugitoolilt püsti tõuseb ja ukse poole suundub.

            „OOTA! KUIDAS SA MINU LASTE SÜNNINIMESID TEAD. NEED POLE TURVALISUSE HUVIDES KUSAGIL TARBEDOKUMENTIDES KIRJAS!“ Karjun ma ta peale.

            Rosenberg vastab üle õla: „Ma ei tea miks, aga Miiakelile sa kunagi mainisid. Või kuulis ta seda sinul külas olles. Mina päris täpselt ei mäleta, aga hajameelselt oled sa talle need avalikuks teinud ning ta ise ütles mulle, lootuses rohkem raha saada.“ Mispeale ta ruumist väljub.

            Ma istun seal veel umbes minuti. Seejärel väljun tagaukse kaudu. Ma sööstan mööda koridori. Ainus mida ma näen, on punane raev, mis mu silmist voolab. Sekretär tuleb mulle koridoril vastu ja küsib murelikult midagi, aga ma torman temast mööda.

            Märkamatult olen juba tekil E, seal kõige alumisel, kus peale kõledate mootoriruumide ja ladude paikneb Delta tiivas küsitavate otstarvetega kambrid. Avan hüdraulilise surveukse, mille taga hämar kambrike end peidab. Toa keskel kustunud lambi all, istub ta, pea norgus.

            „Sa neetud värdjas.“ Ütlen ma talle tundes, kuidas viha minu sees keeb. Ma lähenen temale ja virutan talle rusikahoobi vastu vahtimist. Seejärel uue. Seejärel uue. Seejärel uue. Miikaeli nägu muutub aina pehmemaks.

            „Sa imbetsill… Miiakel… KURADI… REETURLIK… PUUDEGA… VÄRDJAS… RAISK… SURE… PERSSE… AAHHH!!“ Kokku virutan vist oma 30 hoopi. Kõik täiest jõust. Lõpuks minu käsi väsib, nukrid marraskil ja Miikaeli näost on saanud verine sült.

            Vajun kurnatusest istuli maha ning jään oma kätt ja ülikonda silmitsema, mis on varrukast saadik Miikaeli verega kaetud.

            Keegi siseneb, avatud ukse kaudu, ruumi. „Ma kuulsin madistamist… ISSAND! GABRIEL MIDA SA TEINUD OLED!“ Röögatab Andreas. Tema järel siseneb Bert, kes ka lambi süütab.

            Algselt ainult koridorist tuleva valgusega hämaralt valgustatud kamber, kattub nüüd täielikult valgusega. Ma istun jätkuvalt maas ja vaatlen, nüüd juba paremini valgustatud, verist kätt. Andreas ja Bert jõllitavad šokeeritud pilguga mind ja Miikae… Kusagil põrandal ei paista vedelevat sigarit mis ma talle andsin ning piinamistarvikutega lauake on kambri teises otsas. Lisaks ei ole siin kambris seda mugavat tooli ja ma andsin Miikaelile ju hallika puldi, mitte musta. EI, see ei oleks võimalik. SEE EI SAA OLLA VÕIMALIK, ET MA ajasin raevust kambrid sassi.

            Ma kergitan oma pilku verise, nüüdseks elutu, toolile aheldatu poole. „OH PÜHA VITT! MA TAPSIN TAILORI! MA KURAT TAPSIN VALE INIMESE!“ Röögatan endale ja hüppan ehmatusest püsti.

            „Andreas! Kutsu kiirelt arst! Bert! Sina teavita minu sekretäri Liizi, et ta ütleks külalistele, et Tailoril läheb rohkem aega kui 10 minutit!“

            Andreas ja Bert pistavad seepeale ruumist jooksu ja asuvad kiiruga oma ülesandeid täitma. Mina, silmad pisaraid täis, viskan oma pintsaku nurka ja sammun varulifti juurde, millega märkamatult A tekile pääsen. Sealt suundun üksikuid vastutulijaid šokeerides botaanikaaeda, ajan hetkel väetamistöid teostavad aednikud välja ja lukustan seejärel uhked klaasuksed.

            Värske õhk koos parasvöötmele sarnase loodusega on just see, mida hetkel vajan. Hiiglaslikust klaaskuppel katusest kumab kosmose pimedust ning sadade tähtede sära. Taamal näen küülik Suslikut sprintimas ning kuulatan rahustavat ojavulinat. Suundun oja äärde, kastan ennast nägupidi külma vette ning seejärel nõjatun kõrval olevale kivimürakale.

            Rahunedes veidike, ohkan raskelt ning lausun klaaslae poole: „Oh kõrgem, oh kõrgem. Kui sa seal kusagil siiski oled, siis nüüd on mul küll sinu abi vaja. Issand halasta mu peale.“